|
SAATEKS
Vennad Strugatskid, Arkadi (1925) ja Boriss (1933), nimekad vene
nõukogude ulmekirjanikud, on eesti lugejale hästi tuntud
mitmete tõlgete kaudu.
Juba nende esimestes teostes «Purpurpunaste pilvede maa»
(1959, e. k. 1961), «Teekond Amaltheiale» (1960), jutukogus
«Kuus tuletikku» (1960), mis käsitlevad põhiliselt
kosmoseteemat ning teaduse- ja tehnikarevolutsiooni perspektiive, tuleb
ilmsiks autorite püüdlis süveneda oma tegelaste
mõttemaailma, luua karaktereid ja vormida usutavaks keskkonda,
milles need karakterid tegutsevad. Jutustus
«Stažöörid» (1962), tähistab
pööret sotsiaalse fantastika aladele. Ühiskonna
arengutendentsid, isiksus ja ühiskond, eesmärgid ja
abinõud – need on põhiprobleemid, mille üle
autorid juurdlevad.
A. ja B. Strugatskite teostest on eesti keeles ilmunud
«Põgenemiskatse» (1962, e. k. 1965),
«Tagasitulek» (1962, e. k. 1968), «Raske on olla
jumal» (1964, e. k. 1968), «Ajastu ahistavad asjad»
(1965, e. k. 1968), «Tigu nõlvakul» (1968, e. k.
osaliselt 1971), «Hukkunud alpinisti hotell» (1970, e. k.
1975).
Loetletule lisanduvad nüüd kaks jutustust, mis
mõlemad käsitlevad, eri tasandil küll, kuid kõige
üldisemas mõttes siiski ühte ja sedasama
teemat – inimese vastutust. Ja olgugi probleemid
tõsised, igavalt surmtõsiseks ei jää vennad
Strugatskid kunagi – ütlemislusti, irooniat, pinget ja
põnevust on nende teostes seni alati jätkunud.
Tõlkija
Strugatski Arkadi, Strugatski Boriss. Miljard aastat enne maailmalõppu. – Tallinn: Eesti Raamat, 1987. –
Lk. 270.
|
